2004. aasta juunis liitus Eesti Euroopa Rahasüsteemi vahetuskursimehhanismiga ERM2 eesmärgiga saada 1. jaanuarist 2007. aasta Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (edaspidi EMU) täieõiguslikuks liikmeks. Euroalaga liitumine oli Eesti kolmas suur eesmärk NATO ja Euroopa Liiduga liitumise järel mille tähendus ei ole mitte ainult majandus- ja rahanduspoliitiline, vaid omab oluliselt laiemat julgeolekupoliitilist, Euroopa poliitikas osalemise ja ühtsesse väärtusruumi kuulumise tähendust. Nende eesmärkide saavutamine globaalses poliitikas ja majanduses toimuva taustal on täna isegi aktuaalsem kui kolm aastat tagasi euroalaga liitumise „koridori” sisenedes. Tollal paistis euroga liitumise koridori teisest otsast valgus, täna oleme jäänud käsist seotuna ilma selge arusaama ja plaanita lihtsalt tuigerdama kitsa ja pimeda koridori käänakutesse. Me sisenesime euroalaga liitumise koridori eesmärgiga sealt kahe aastaga läbi kõndida, mitte sinna elama jääda. Täna majanduses toimuvat ette vaadates tundub, et nii jätkates tuleb meil selles koridoris veel vähemalt 15 aastat konutada ilma euroalale saamata. Ja iga inimene saab aru, koridoris ei saa pikalt normaalselt elada, see jääb kitsaks ja ahistab.
Normaalset konvergentsi ja majandustsüklite võimalikku kulgu jälgides tundub veel 12-15 aastat minevat, enne kui suudame vahetuskursi eesmärki hoides täita euroalaga liitumiseks vajaliku hinnastabiilsuskriteeriumi referentsväärtuse. Juhul kui me ei ole valmis rakendama ühekordseid meetmeid konvergentsiga kaasaskäiva inflatsiooni viimiseks referents väärtuse piiridesse. Ühekordsete meetmete plaani väljatöötamist olen korduvalt pakkunud, kuid senini pole peaminister pidanud vajalikuks sellega tegelemist. Loomulikult ei saavuta midagi tänaselt, ja ilmselt kahekohalise numbrini 2008. aastal küündivalt inflatsioonitasemelt, vaid konvergentsiga kaasaskäiva normaalse 3-4% inflatsioonitaseme juurest. Kõigi ühekordsete meetmete mõju eraldiseisvalt pole piisav, aga majandustsüklite vastastikkuseid faase õigesti hinnates, kõiki meetmeid korraga kasutades, on see küllaldane inflatsioonikriteeriumi täitmiseks vajaliku vast 1% inflatsioonivähenduse saavutamiseks.
Me ei ole suutelised inflatsiooni viima jätkusuutlikult referentskriteeriumi piiridesse. Vaadates aga meie riigi rahanduse muid näitajaid julgen väita, et Euroopa Nõukogu on valmis meie täisliikmelisuse otsuse puhul jätkusuutlikkuse seisukohast silma kinni pigistama. Kuigi Euroopa Keskpanga juhtide viimased avaldused on Baltikumi suhtes negatiivset suhtumist peegeldavad, usun Euroopa Komisjonil olevat tarkust meid mitte kaosesse tõugata. Lisaks pole mingi saladus, et viimastest euroalaga liitujatest kasutasid nii mitmedki ühekordseid samme alates statistikaga susserdamisest kuni rahvusvaluuta revalveerimseni välja sisenemistingimuste täitmiseks. Eestis pole mõtet aga kahjuks ühekordsete sammude plaanist rääkida, selleks on vaja laia ühiskondlikku konsensust, mis meil hetkel puudub.
Majanduse ja sotsiaalse stabiilsuse tagamiseks on seega vaja hakata tegelema plaaniga B. Baltikumi majandusruumi käsitletakse ühtse tervikuna. Vaadates Läti makromajanduslikke arenguid võib karta, et kui seal samamoodi edasi läheb, peame ennast ette valmistama olukorraks, kus Läti siiski on sunnitud latti devalveerima. Plaan B võiks olla meie jaoks õigusliku aluse loomine võtmaks eurod kasutusele ametliku paralleelvaluutana kroonide kõrval Eesti rahasüsteemis. Juba 2009. aastast võiks saada maksta riigile makse, töötajatele palku, osta kauplustest asju kroonide kõrval ka eurodes. Sisuliselt võtta euro Eesti raharingluses maksevahendina aktiivselt kasutusse. Meil jääks siis EMU täisliikmelisuse saamiseni jätkuvalt ülesse küll kursirisk, kuid see on inimeste ja ettevõtete jaoks siis juba pigem teoreetilise kui sisulise tähendusega. Ka majanduspoliitiliselt ei ole see meile probleem, kuna valuutakomitee süsteemi raames ei ole me kasutanud rahapoliitikat aktiivse majanduspoliitika instrumendina. Olles paljude reaalmajanduses tegelevate inimestega rääkinud sellest mõttest, julgen väita, nende valmisolekut antud sammu astumiseks. Kindlasti jaekaubanduses on probleemid suurimad paralleelvaluutade kasutamisega seonduvalt, aga need on võimalik riigil ja kaupmeestel koos lahendada. Maailmast on palju näiteid, kus kasutatakse mitut valuutat maksevahendina paralleelselt.
Kindlasti on eurotsooni täisliikmelisuse saavutamisel, võrreldes antud sammu astumisega, palju eeliseid. Ja selle sammu astumine ei tohi tähendada kuidagi meie tegelikust eesmärgist – EMU täisliikmelisus -kaugenemist. Pigem vastupidi. See samm on riskide maandamine meie inimestele, ettevõtjatele ja meie majandusele tervikuna. Me ei saa enam liiga kaua taluda kasvavat kursiriski, kus meie inimeste säästud ja hoiused on kroonides ning kohutused eurodes. See võib lõppeda sügava ühiskondlikku kriisiga.
Loomulikult võiks spekuleerida ka võimalusega võtta Eestis euro kasutusele asutamislepingu artikkel 111 lõike 3 alusel. Aga vaevalt me suudame selleks sammuks saavuta Euroopa nõukogu kvalifitseeritud häälteenamust ja komisjoni keelitada seda ettepanekut tegema Euroopa Keskpanga nõusolekul. Pigem on võimalik kokku leppida, et nad aktsepteerivad Eestis eurot lihtsalt kui paralleelselt kasutatavat maksevahendit.
Kuna 1. jaanuar 2007. aasta eurotsooniga liitumise eesmärgi saavutamisel ebaõnnestusime ja eurotsooni täisliikmelisuse saavutamine on nihkunud teadmata tulevikku, siis nüüd on õige aeg asuda tegelema plaaniga B – luua õiguslik alus alates 1. jaanuarist 2009. aasta võtta euro Eestis paralleelvaluutana kasutusse. Selleks tuleb koostada Riigikogus läbi arutatud laiale ühiskondlikule konsensusele põhinev tegevuskava ja asuda selles suunas koheselt tegutsema.
