Igor Gräzin | Kummaline kohtuotsus, tõendid ja ebatõendid (33)

Ent tööd ei osanud teha ei süüdistus ega juurdlus – ei prokuratuur ega kapo. Kohtu südametunnistusele jääb tööga venitamine, venitamise heakskiitmine ja nüüdse haltuuraotsuse tegemine. 200 lehekülge riigikohtu teksti ilmutab vaid mõtlemise täielikku laiskust. Ja ülemäärast sekretäride hulka.

Muide, pikantne detail: kui poleks ühe kohtuniku äsjast purjuspäi roolissõitmist, oleks ta võib-olla julgenud oma südametunnistuse kokku võtta ja hääletada ausameelselt. Maadevahetuse osas tehtud otsus saanuks hääli 3:3 (praeguse 4:2 asemel).

Ikkagi poliitiline protsess?

Et otsuses pole midagi (uut) lugeda, siis hoopis tähtsam on see, mida seal kirjutatud ei ole. Aga enne, kui sellest rääkida, annan pühaliku advokaadivande: juristi ja advokaadina ei vaidlusta ma seda otsust mitte, olen selle suhtes igati lojaalne ja üksnes hoiatan inimesi selles osas, et meil on nüüd sihuke õigus, mis päris õigus nagu ei olegi. Aga olen valmis neid kaitsma isegi sihukestes kohtutes.

Niisiis, alustame esimesest probleemist, mida kohus ei näinud: see oli poliitiline protsess. Küsime: kui 2006. aastal oleks presidendiks saanud mitte Ilves, vaid Rüütel, kas siis oleks maadevahetuseprotsess käima läinud? Prokuratuur ja kapo istusid nende arvates soliidsete faktide otsas juba ammu enne valimisi (sest uusi juurde ei tulnud) ja ootasid presidendivalimise tulemusi.

Ester Tuiksoo lugu on väärt kas Shakespeare'i (Tuiksoo poolt vaadatuna) või vastupidi – Mark Twaini („Kuidas ma kandideerisin..."). Tema seos maadevahetusega on olematu ja isegi pistist tõendavaid fakte pole olemas. Pistist tuleb anda ju millegi eest, kas ei ole nii? Kuid Tuiksoo lugu omandab raske tähenduse just poliitilises kontekstis – Rahvaliidu hävitamise asjus nimelt. Kes selle tellis, seda oleks asjakohane küsida Ilveselt – sest tema uus positsioon presidendina pani talle 2006. aastal kohustuse see asi endale selgeks teha. Aga president ei viitsinud. Või ei julgenud.

Omaette lugu loo sees on vastutustundetu ja ebaseaduslik juurdleja – kapo.

Selle firma häda on olnud selle eesotsas olnud inimeste juriidiliselt imelik taust ja olek. Maadevahetuseprotsessi „tegemise" ajal oli kapos juhiks väga suur ja hirmus pikk mees – hr Raivo Aeg, kes kuulas pealt, nagu tahtis, otsis läbi, kuidas juhtus ja andis intervjuusid, nagu romantiline hing nõudis. Nende hulgas ka see, kus ta kahtles otsust tegeva kohtuniku (Valeri Lõõniku) pädevuses.

Ühesõnaga: enamik tõendeid on saadud krutskitega, mis teevad need ebatõenditeks. USA filmides olete ju näinud, kui kohtunik palub sellise kisendava seaduserikkumise puhul tõendit mitte arvesse võtta. Kusjuures kusagil noil aegadel hakkas Ilves (keda ei huvitanud käimasoleva protsessi poliitiline tellimuslikkus) rääkima sellest, et miskid kurjad jõud kavatsevad mustata meie ingelpuhtaid õiguskaitsjaid. Aga õnneks läheb Ilveski varsti teisele tööle.

Skeem paras teismelistele lahendada

Ja siis see venimine. Tegemist oli lihtsa looga. Vastandina siseministrina sügavalt kogu selle asja sees olnud Ken-Marti Vaherile, kes näeb siin keerulist skeemi, väidan ma, et kogu selle skeemi oleks kuu aja jooksul graafikuna lauale pannud kolm-neli 13–14aastast arvutifriiki ja võtnud honorariks igaüks kaks jäätist. Sest kõik maadevahetused on ju registrites ja arvutites olemas.

Hea uudis ongi see, et paljud selle loo olulised figuurid on oma ametist lahkumas. Neid ootab karistus Kõrges Kohtus, mis pole siitmaalt ja millest nad ei tea, sest Tammsaaret pole nad lugenud keegi..

Et riigikohtu otsus kinnitab vaid seda, mida oli öelnud ringkonnakohus, kes asja läbi ei vaadanud, vaid tegi copy-paste'i süüdistusest ja sellegi valesti, siis jääb küsimus: kas maadevahetuseasjas kuritegu üldse oligi? Kusagil ja kohati justkui võis olla. Aga minu vastus saab olla vaid: ma ei tea. Sest kohtupidamist kohtupidamise mõttes pole Eesti vabariik maadevahetuse asjas pidanud.